Minu postitus on inspireeritud Madis Müüri blogipostitusest pealkirjaga: “Palgatöötaja saab kõige lahjema tonksu oma taala eest”. Kirjutan oma poolt- ja vastuväited kasutades Madise tehtud järeldusi.
1. Palgatööl tuleb teenistuse ülempiir enamus aladel küllaltki kiirelt ette.
Olen selle väitega nõus, samas minu arvates ei ole isegi alati oluline, et see piir ette tuleb, kuna piisavalt hea palga korral on finantsvabadus võimalik ikkagi mõistliku kiirusega saavutada. Selleks tuleb valitud erialal saada tippspetsialistiks, mis küll võtab aega, kuid on tehtav. Vaatame ühte näidet finantsvabaduse kalkulaatori abil.
Isik, kes elab üksi. Teenib Eesti mõttes väga head palka, 3000€, mis on tippspetsialisti palk ja selleni on palgatööl võimalik jõuda küll. Samuti on 50% klubis (investeerib teenitud palgast 50%) ning lisatööd ei tee.
| Algandmed | Tulemus | ||
| Neto töötasu | 3000€ | Tase 1 | 6a |
| Portfelli suurus täna | 0€ | Tase 2 | 7a |
| Tootlus aastas | 12.00% | Tase 3 | 11a |
| Inflatsioon aastas | 2.00% | ||
| Püsikulud | 1200€ | ||
| Kõik kulud | 1500€ | ||
| Investeeringud kuus | 1500€ | ||
Kui meie näites kasutatud isikul on olemas kas elukaaslane/abikaasa kes on samuti motiveeritud finantsvabadust saavutama siis on tulemus veelgi kiirem, kuna koos elades on võimalik näiteks eluaseme, toidu jms. kuludelt kokku hoida.
Sellise palga teenimine pole muidugi väga tavaline ja lihtne, kuid isegi väiksema palgaga, hoides kulutused madalamad, on võimalik natukese pikema ajaga need tasemed kätte saada.
Tõsi on see, et palgatööna on finantsvabaduse saavutamine võrreldes ettevõtlusega kõvasti pikem protsess ning alati tasub võimalusel hakata ettevõtlusega tegelema. Samas paljudele see ei meeldigi ning alati ei ole mõtet ka mõttetult aega kulutada surnud hobuse peksmisele, teades kui väike hulk idufirmasid tegelikult edu saavutavad. Kõige parem on proovida seda teha töö kõrvalt ja kui idee hea ning toimib, siis täielikult sellele pühenduda.
2. Maksukoormus on suhtena teenistusse kõige kõrgem.
See on tõsi ja siin ei ole eriti midagi teha. Võimalik on seda optimeerida, kuid alati pole see võimalik ning võib jääda seaduste mõttes hallile alale või pole moraalne.
3. Tüüpilise 9-5 graafikuga veedetakse mõttetult palju aega järjekordades: ummikud, poodide-restode-kinode tipptunnid jne.
Mõnedel ametitel on võimalik kõike seda vältida paindliku graafikuga tööga, mis muutub üha kas Eestis järjest populaarsemaks. Samuti on terve hulk ameteid, kus töö ongi graafiku alusel pikk-lühike nädal ning sellisel juhul on võimalik pooltel päevadel järjekordi/ummikuid vältida.
Poes ei ole mõtet tegelikult üldse ise käia, täna saab kogu vajaliku tellida koju/kontori või ise järele minnes kätte.
Ummikute vastu aitab olenevalt töökoha kaugusest jala või rattaga tööle minek (mis on kasulik ka tervisele) või varem tööle minek ja tulek, kui see on võimalik. Teatud erialadel see pole tõesti võimalik, aga siis on tihti nagunii graafiku alusel töö.
4. Saadakse vastu kõige lahjema lurri, kõige tühjema tonksu oma taala eest: õhtuti ja nädalavahetuseti on piletid kallimad kinos, üritustel, spaades, seiklusparkides, pidudel ja samas on need tihti rahvast paksult täis, oluliselt vähem on ruumi, saab vähem väärtust vastu.
See läheb tegelikult eelmise punkti alla.
Mis sina sellest arvad? Jäta oma kommentaar.
Veel kiiremini jõuab finantsvabaduseni kui ´´elad ema juures´´
Lisa see variant ka finantsvabaduse kalkulaatorisse.
Mimete uuringute tulemustena on leitud, et raha (rikkus) inimest õnnelikuks ei tee (ei tekita õnnetunnet). Seetõttu olen teadlikult loobunud eesmärgist kui sellisest – saada rikkaks.
Küll aga olen elanud finantsiliselt vabalt ehk ainult passiivsest tulust nüüd juba pea 4 aastat. Tõsi, sissetulek jääb sinna kusagile riigi mediaani ja keskmise vahele ning sellega just väga ei priiska. Samas naudin elamist oluliselt enam kui tööl käies.
Ettevõtlusega tegelenud ei ole, kogu investeerimisportfell on loodud palgatööga ning seega on täiesti võimalik jõuda palgatööga finantsvabaduseni.
Ma lisaks siia juurde veel tõsiasja, et tegelikult kõik inimesed lihtsalt polegi ettevõtja tüüpi, sest edukaks ettevõtjaks olemiseks tihtipeale siiski ainult tahtmisest ei piisa ja on ammu tuntud tõde, et endas tasub siiski arendada edasi omadusi, milles sa juba hea oled.
Olen sellega nõus. Kuigi on olemas ka selline variant, et teed kellegi teisega koos ettevõtte, kellel on see soov ja oskus olemas ning sina panustad teadmistega ja tema juhtimise/riskide haldamise ja kõige muuga. Eks kõik oleneb konkreetsest tegevusalast 🙂
Mõistlikud mõtted. Oponeeriks veidi veelkorra.
Mulle tundub, et selle finantsvabaduse kalkulatsiooni eeldused on mõnevõrra optimistlikud. Börside tootlus on viimase umbes 25 aasta jooksul olnud pigem 6% kandis ja kuna praegu on hinnatase kõrge ja ettevõtted tulevad rangemate regulatsioonide tõttu järjest hiljem börsile, siis järgneva 10 aasta jooksul ootaks tootlust pigem samma kanti või äkki isegi veelgi madalamat. Hajutatud divikatootlust üle 2-3% suurematelt börsidelt väga ei leia ja vaevalt, et ka ühisrahastus riskidega korrigeeritult börsist paremat tootlust pakub. Arvestaks madalama tootlusootuse ja withdrawal rate’iga 2,5-3,5% vahel, tavapäraselt näiteks toodud 4% tundub praegustes oludes päris optimistlik.
Kulud aga võivad kõrgemad olla: süües isu kasvab, elukaaslane ei pruugi olla hästitasustatud spetsialist, perele suuremad kulud, inflatsioon ja jätkuvalt kiire palgakasv. Võiks oodata edaspidigi Eestis üle keskmise palgakasvu näiteks 5% juures ja üldiselt tahetakse hoida või tõsta mitte ainult elustandardit, vaid ka suhtelist positsiooni ühiskonnas. Lisaks veel omast kogemusest selle, et kui saavutad noore pensionäri staatuse, siis vaba aja hulk kasvab oluliselt, aga samas vaba aja tegevustest teatud osa ikkagi maksavad, hobid, reisimine, väljas söömine jne. Kui tahad rohkem huvitavaid ja erinevaid vaba aja tegevusi ka teha, siis ka praegu juba näiteks €2500/kuu kulubaas tundub mulle nii suure vaba aja hulga kohta väike.
Ega päris 100% pensionile jääda polegi mõtet, pigem midagi vahepealset, et saad näiteks 2-4 päeva nädalas tööd teha ja lubada endale regulaarselt pikemaid puhkuseid, tegutseda meelepäraste töiste projektidega, aga aktiivset tulu tuleb ikka ka peale ja suudad kõrvale ka panna.
Ja ettevõtlus pole ainult idud. Heaks näiteks on oma ala professionaalid, kes on oskused nii üles töötanud, et kliendid otsivad neid ise üles. See on tehtav päris paljudes valdkondades: õigus, turundus, arhitektid, juuksurid, eratreenerid, müük, IT jne. Järjest rohkem on Eestis selliseid oma valdkonna tippe, kes teenivad ka €5-20 000 kuus. Võib-olla panna siis hetke tööandja juures partneriks saada või oma putka püsti panna ja järgmisi noori ja vihaseid välja koolitama hakata. Ei ütleks, et selliste ettevõtete puhul riskid oleks suuremad kui palgatöö puhul.
Ääremärkus. Väljaspool Tallinna ei telli sa mingit toidukraami koju.
wao, päris ulmenumbrid :), aga see selleks, minu ametlik sissetulek ei küüni poolele maalegi sellest mis siin välja on toodud, kuid panen ka ca 47% kõrvale ja ei ütleks, et ma kuidagi halvasti elan.
Kuid ma tahaks hoopis visata üles ühe teise mõtte palli: “Mis saab siis, kui hüpoteetiliselt kõik eestlased saaksid ntx 500000 euri ja investeeriks selle siis küll madala tootlusega kuid suht riskivabasse varasse ja asuksid elama passiivsest tulust?” -ma pakuks välja et meie tühine banaanivabariik lendaks hoobilt kukele, sest poleks enam kuigivõrd järgi neid, kes tööd viitsiks teha.