S01E01 – Maja ehituse blogi – Kuidas kõik alguse sai

Sissejuhatus

Olen 2022. aasta jooksul nii blogis kuuülevaadetes mitmeid kordi rääkinud sellest, et olen koos perega alates kevadest endale väikest majakest ehitanud ning ka jaganud Instagramis pilte ehituse progressi kohta. Paljud sõbrad, tuttavad ja lugejad on palunud, et kirjutaksin blogisse ehituse kohta põhjalikuma ülevaate. Olen selleks pikalt hoogu võtnud ja otsustanud 2022. aasta tegemised mitme blogipostituse vahel ära jagada ja jõudmööda need postitused valmis kirjutada. Antud postitus on maja ehituse sarja esimene ja kajastab planeerimise osa ning mai ja umbes poole juuni reaalseid ehitustegevusi.

Idee oma kohast, aga kõik plaanid ebaõnnestusid

Maja 2022 aasta detsembris.

Kes siis ei unistanud koroonakriisi ajal kohast, kuhu linnast nelja seina vahelt saaks aeg-ajalt põgeneda. Sellest unistas ka meie pere. Olgugi, et meil oli juba varem koht, kuhu tulla, Saaremaal. Aga see asus Tallinnast umbes 4-tunnise autosõidu kaugusel ja kui veel võtta arvesse tagasisõit, siis minek ja tulek kokku on sisuliselt üks tööpäev. Mõtlesime, et võiks siis hoopis mandrile, soovitatavalt Harjumaale või selle lähedale mõne maatüki või vanema maja osta, kus aeg-ajalt käia.

Vaatasimegi kv.ee-s erinevaid kuulutusi, hoidsime uutel kuulutustel silma peal. Samuti vaatasin kohtutäiturite oksjoneid või riigi maa müüke või kruntide müüke osta.ee-s. Kõik, mida pakuti, oli meie soovide kohaselt üsna mõttetu (ülerahvastatud piirkondades, liiga kallis, liiga väike, liiga suur). Mis seal ikka, tuli otsingupiirkonda laiendada. Kuna meil on plaan kunagi minna Saaremaale elama, hakkasime ka sinna poole vaatama. Ega siingi suurt midagi ei olnud. Huvitavaid pakkumisi oli küll oluliselt rohkem, aga tahtsime kohta saada Kuressaare lähedale ja ideaalis vanemate suvila ja vanaema maade lähedale.

Seal kandis otseselt pakkumisi ei olnud. Tuli võtta kasutusele teine taktika. Postitasime ostusoovi kohalikku foorumisse ja Facebook’i gruppidesse. Jällegi ei toiminud. Siis võtsime ette maaameti kaardi ja konkreetsed huvi pakkuvad tükid ning proovisime kinnistusraamatut või naabritega rääkimise kaudu uurida, kas keegi on nõus müüma. Saime ainult eitavaid vastuseid, pigem taheti ise osta. Viimane õlekõrs oli üks krunt, kus oli mahajäätud maja peal, mida külastati ainult suviti. Tegime pakkumise nii kogu krundile (koos metsaga) kui ka ainult metsa tükile. Ootasime vastust pikalt, aga seda ei tulnud. Peale mitmendat korda uurimist saime lõpuks eitava vastuse. Plaan jällegi ei toiminud.

Mõtlesime, et mis siis teha. Tahaks ju mingit oma kohta, kus saaks oma äranägemise järgi toimetada ja midagi oma kätega ehitada. Nimelt minu üks pikaajaline unistus listis “asjad, mida ma tahan elu jooksul ära teha,” on oma kätega maja ehitamine nullist. Viimases hädas tulime ideele, et äkki ehitaks hoopis siis midagi minu vanemate suvila krundile. Sellega tabaks mitu kärbest ühe hoobiga – oleks vanemate lähedal, maa eest ei pea maksma, elektri ühenduse rajamine on odav, suvilas on rohkem ruumi mitme pere jaoks korraga. Hakkasime siis vaikselt vanemaid moosima. Isa oli skeptiline, kas ikka suudame ise midagi valmis ehitada. Ema oli põhimõtteliselt nõus. Tundus, et oli vaja ainult natuke detaile arutada ning lõpuks saime nõusoleku.

Continue reading